Algus

Viimase hetkeni ei jõudnud minuni fakt, et paari päeva pärast kolin ma terveks aastaks riiki, mille kohalikku keelt ma ei valda. Ehk ainukesed sõnad, mida oleks suutnud öelda, oleksid „Halloo/Guten Tag und Danke“.

Ja siis, kui hakkasin oma asjade nimekirja koostama, sain järsult aru, et ongi viimane aeg kõikidega hüvasti jätta ja saksa keelt hakata õppima.

Augustis koostasin listi asjadest (olen vist listidefänn), mida tuleks jõuda Eestis ära teha (nt pangas käia, raamatuid tagastada, sõpradega kohtuda jne). See muidugi väga aitas. Aga üks asi ikka jäi tegemata – nimelt pole ma pikendanud enda Swedpanga tudengikaarti. Ehk tuleb enne detsembrit Eestisse tulla ja see ära teha. Igal juhul, enam vähem kõik asjad said tehtud. Väga positiivne mälestus jäi eelviimasest päevast Eestis. Käisin oma kolledži aktusel abistamas, siis käisin muusika akadeemias, kus nägin oma professorit, kes soovis mulle edu orelikonkursil ja üldse elamiseks Lübeckis. Tagastasin viimased noodid ja viisin läbi klaveritunni armsa Katiga. Nagu lubasin, kohtusin ka Liisiga (kursaõde) ja jätsin temaga hüvasti. Tundus, et kõik läheb nii, nagu peab. Sõpradega kohtusin ma paar päeva tagasi. Kahju on ära sõita, sest kõik sõbrad ja ühiskondlik elu on mul Tallinnas. Aga mis seal ikka. Tuleb endale avada uusi uksi!

Jõudis kätte laupäev, päev, kus me Marttiga pidime autoga Euroopasse startima. Miks autoga? Esiteks, on see natuke odavam, kui lennukiga, ja teiseks, saab rohkem pagasit kaasa võtta. Problemaatiliseks saavad ehk 2 päeva sõitmist, kuid see-eest saab nautida Eesti-Läti-Leedu-Poola-Saksamaa loodust!

Kui ma asju kohvritesse pakkisin, kartsin väga, et kogu mu pagas ei mahu autosse ära. Aga, seis ei olnud nii hull ja asjad mahtusid ilusti tagaistmele. Pagassis olid juba Martti asjad. Uskuge või mitte, aga isegi minu süntesaator jõudis ilusti minuga Saksamaale! Tahaksin väga tänada autot, mis pidas ilusti 2000 km vastu ja seda ilma probleemideta. Poola tanklas sõitsin ma kogemata klaaskildude peal, aga ikkagi vua la, rehv jäi terveks.

Esialgsete plaanide järgi, pidime startima kell 14, aga Marttil võttis pakkimine rohkem aega, pluss käisime veel Järve keskuses pangast läbi ja sõime ka (kes tühja kõhuga ikka sõidab). Tallinnast hakkasime liikuma alles 18:40, mil GPS hakkas meid juhatama Riia suunas. Optimismi täis hakkasime sõitma ja reis võis alata.

Eestist sõitsime üllatavalt kiiresti läbi. Tavaliselt tundub see teekond nii pikk ja väsitav, aga seekord jäks kuidagi eriti kiiresti. 3G-ga sai saadetud viimased sõnumid Facebookis ja oligi viimane aeg 3G välja lülitada, sest roamingus ei taha metsikult suuri summasid mobiilse interneti eest maksta. Tubli GPS juhatas meid Riiast mööda ja aeg oligi juba nii kaugel, et teha ööbimispaus. Leidsime enam vähem vaikse tankla suure maantee (E67) ääres ja jäime rahulikult magama. Ausalt, minu esimene kogemus autos magamises. Aga saime hakkama. Kael ja tagumik olid hommikul kanged, aga see läks üle. Sõime hommikust ja siirdusime edasi Leedu poole. Teisel päeval sõitsime 16 tundi. Seda on päris palju! Leedus tegime peatuse sellises toredas tanklas, kus oli tasuta WIFI ja mikrolaineahi. Sai e-maili kontrollida ja süüa. Kui olime lõpetanud ütlesime tankla töötajale „Thank you“ ja hakkasime edasi Poola suunas sõitma. Nii jõudsimegi Poola. Nüüd tekkis küsimus, et mis teed mööda edasi sõita, kas põhja rannikut mööda või kesk-Poolast? Läbi Warsavi pole mõtet sõita, sest räägitakse, et seal on mitme tunnised ummikud! Seista me ei tahtnud, kuna tahtsin võimalikult kiiresti Lübeckisse jõuda, sest  4.09 on mul juba prooviaeg St. Jacobi kirikus. Nii otsustasime, et sõidame keskelt. Uskumatu, kui palju rekkaid ringi sõidab. Kui Balti riikides tundus, et neid on palju, siis alles Poola saabudes sain ma reaalselt aru, mida tähendab palju, sest neid oli tõesti niiii palju! Ja sõitmisstiil oli ka huvitav. 2-suunalisel teel sõidab 3 autot kõrvuti. Ehk see, kes on ääres, tõmbab koomale, et keskelt saaks möödasõitu teha. Eestis sellist süsteemi küll ei ole. Teed on Eestiga võrreldes ka paremas seisus.  

Aga, appi, kui ilus loodus Poolas on. 

Mäed, puud, maaelu, lehmad, kõik on ilus ja roheline. Tee ääres nägime tädi, kes lüpsis lehma. Oleks ju võinud pilte sellest teha, aga millegi pärast sõitsime temast lihtsalt mööda. Vahepeal sõitmine küladest mööda, mille vahel on lubatud 90 km/t, aga siis järsult on küla tsoon, ja kiirus on 50 km/t. Külade vahel sõita on mõnus, aga kuna Poola on natuke mägine, hakkas mul „merehaigus“ tekkima ja oli suur soov tagasi maanteele jõuda. Ja nii juhtus. Jõudsime suure maanteeni ja otsustasime, et kuna Saksamaani on veel aega, teeks pausi ja puhkaks. Leidsime Orlean tankla ja jäime magama. Selle teise päeva jooksul sai valmis Martti lillat värvi „mobiili sokk“.

Kohustuslikud 7 magamistundi said läbi ja oligi aeg edasi liikuda. Poolas oli lihtsam orienteeruda, kuna minu arust on poola keel vene keelega nii sarnane. Umbes kell 12 jõudsime tanklasse, kus oli ka bistroo, kus sõime lõunat. Menüü oli nii saksa kui ka poola keeles. Kuna poola keeles me ei suutnud hääldada, tellisime saksa keeles. Üritasin teenindajale öelda, et „Orangen Saft“, aga ta ei saanud minust ikkagi aru. Õnneks oli minu kõrval abivalmis mees, kes tõlkis selle poola keelde. See peatus oli isegi liiga pikk, kuna targa GPS arvutuste järgi me pidime Lübeckisse jõudma esmaspäeval kell 13.30, aga tänu pausile, pikenes see 15-ni. Täis kõhuga tulime autosse tagasi, tankisime (Poolas on kütus palju odavam, kui Saksamaal) ja hakkasime sõitma. Paari minuti pärast nägime, et mingi politseinik seisis tee ääres. Nagu hiljem selgus, see oli tollitöötaja. See Poola-Saksamaa piiri ületamine oli märkamatu! Tõsiselt, lihtsalt mingi hetk kõik sõnad olid saksa keeles. Magasin maha!! Uskumatu…

Igal juhul, Saksamaal nende „Autobahn’del“ on lubatud sõita kuni 130 km/t, mis on juba wow! Aga ikka tunned end teona, kui mingi Opel või Mersu sinust nagu puust mööda sõidab… Paneb mõtlema, et ka ületada kiirust või mitte?

See „Autobahn“ on väga heas seisus ja sõita 130 km tunnis pole üldse mingi probleem. Esimene asi, mis silma torkas, olid tuulikud (neid on Saksamaal väga palju) ja teiseks, et tee ääres pole tanklaid. Oli 1 tankla, milla me maha magasime ja järgmine oli alles 80 km pärast. Kokkuvõttes, et tankima minna, tuleb kiirteelt maha sõita. Nii me ka tegime. Tahtsin tanklast kohaliku SIM-kaardi otsa, et odavamalt helistada, aga seda seal ei müüdud. Märkamatult oli kõht natuke tühjaks läinud ning õnneks oli tankla kõrval kohe McDonalds. Seega on piinlik küll tunnistada, aga minu esimene ost Saksamaal oli burger... Tellimine läks kiiresti ja kohalikus keeles, öeldes „Ein Hamburger“. Tšekki jätsin mälestuseks.

Jälle oleme kiirteel ja reis Lübeckisse jätkub. Mitte midagi pole selge: kus ööbida, milline on linn, mis keeles suhelda jne. Täielik hämming. Väikses paanikas helistasin oma Erasmuse koordinaatorile, et kas oleks võimalik temaga täna kohtuda, kui Lübeckisse jõuan? Mul on ju nii palju küsimusi. Hiljem selgus, et Saksamaal ei ole kombeks lihtsalt tulla ja oma asju ajada. Tuleb eelnevalt kokku leppida! Natuke harjumatu on. See sai kinnitust, kui panka läksin, et endale kontot teha. Kuigi tööpäeva lõpuni on tund aega, tuleb oodata järgmise teisipäevani, et kokkulepitud ajal omale Sparkasse’sse kontot tegema minna. 

Tuletan meelde, et Lübeckisse jõudsime me esmaspäeval pärast lõunat. Käisin kohe muusika akadeemiast läbi, andsin oma dokumendid ära, vastu sain uusi ja rääkisin ka koordinaatoriga. Vähemalt natuke õnnestus kordinaatori tihedast graafikust aega varastada. Samuti oli hirmus soov juba ennast pesta. Korterit muidugi ka pole. Tallinnas sai nädal aega otsitud korterite variante. Martti printis paar varianti ka välja, millega läksime maakleri kontorisse. Jällegi, mida me teeksime ilma GPS navigaatorita? =) Parkisime auto kesklinna, maksime tühja 1 euro 1 parkimistunni eest (kuna seal on tasuline ainult 8-14) ja läksime maakleri kontorisse. See sekretär ei vallanud nii hästi inglise keelt, aga kuidagi saime ikkagi suheldud. Selgus, et enamus üürile andjaid tahavad korterit üürida pikemaks perioodiks kui aasta… Mis on halb. Pluss, kui me teeksime selle maakeriga diili, peaksime vahendustasuna maksma 1000 eur! Tädi ise oli lahke ja soovitas meile hostelit, kus võiksime täna ööbida, ja ka teist kinnisvara maaklerit, kellel võib olla pakkumisi 10 kuuks. Tänasime teda ja sõitsime selle teise maakleri juurde. Kell oli juba 17:05 kui me ukse taha jõudsime, aga kontor läks kell 17 kinni. Fail….

Aga no pole hullu, olla kodutu on „tore tunne“.

Hakkasime otsima öömaja E õhtuks. Esimene hostel oli täis, aga lähedal asuvast hotellist suunati meid teise hostelisse vanalinnas. Hotell oli meie jaoks mõistagi natuke liiga kallis. Õnneks oli vanalinna hostelis vaba tuba, mis maksis kahepeale 50 eur. Parkida saab vanalinnas al. 18:00 tasuta, nii et parkimise pärast ei pidanud muretsema. Muretsesime ainult selle pärast, et autoga midagi ei juhtuks, kuna sees oli liiga palju kallist kraami.  

Hostelis sai ennast lõppude lõpuks pesta ja käisime ka Rewe toidupoes, mille hinnad on üsna kõrged. Nt banaanid on seal 1,99 EUR, aga teises poes (mitte vanalinnas) ainult 0,99 EUR. Õhtusöögiks olid jälle võileivad ja banaanid. Õhtul tegime järgmiseks päevaks plaane. Tahaksime kindlasti ära käia turistide infopunktis, kinnisvarabüroos, kuhu E ei jõudnud ja otsida edasi korterit.

Kell 09:30 oli meil Check-out. Pakkisime asjad kokku ja läksime tagasi auto juurde. Ootasime 10-ni ja läksime lootusrikkalt maakleri juurde. Vedas, et mees inglise keelt valdas. Ta aitas meil täita ankeeti (missugust korterit me otsime jne) ja ütles, et esimesed pakkumised jõuavad meieni järgmisel hommikul. Tänasime teda ja lahkusime.

Kuna lahke tädi turisti infopunktis ütles, et on üks tänav vanalinna lähedal, kus saab tasuta terve päev parkida, otsustasime, et jätame auto muretult sinna ja lähme vanalinna asju ajama. Jalutades, märkasime ühte kinnisvarabürood ja tahtsime õnne proovida. Nemad tegelesid peamiselt korterite ja majade müügiga, kuid soovitasid vaadata ülikooli stendidelt korterite kuulutusi, sest tudengid ju vahetavad elamiskohti ja õppeaasta alguses on täitsa reaalne midagi leida ka. Lahe on see, et õppeaasta Lübeckis algab 1.10 ja kestab 12. juulini.

Minu muusikaakadeemiast leidsime sellise stendi ja tegime nendest kuulutustest ka pilte. See stend oli hoopis sööklas. Huvitav kohavalik… Pärast seda, läksime edasi, ostsime meie esimese SIM-kaardi, millel oli 10 eur kõneaega. Nii et kes tahavad meie numbreid saada, kirjutage Facebooki.

Samal päeval oli mul ka oreliproov, mis kestis 2 tundi. Üks minu assistentidest oli (arvake ära) venelane. Andrei on tema nimi.  Ta rääkis natuke, kuidas ülikooli elu siin käib, mitu tudengit õpib oreli erialal (kokku koos kirikumuusika erialaga mängib orelit ligikaudu 25 inimest!). Teine assistent oli saksa tüdruk Stefa. Ta on väga sõbralik ja naeratab väga palju.

Sel ajal, kui ma orelit mängisin, leppis Martti järgmiseks päevaks üürikorteri vaatamise osas aja kokku. Üür on 400 EUR kuus (koos kõikide kuludega). See on siis otse omanikult ja vanalinnale üsna lähedal (4 km). Pärast proovi käisime hiinakas „makarone“ söömas ja pärast seda tekkis küsimus „Kus täna ööbida?“. Kuna hostelites kohti polnud, ööbisime jälle autos. Ikka on imelik olla kodutu ja mitte teada, mis sind homme ootab. 

Järgmisel päeval sõitsime Lübecki meditsiini ülikooli, mis on samal ajal nii haigla kui ka ülikool, lootes leida sealt veel kuulutusi. Oh, kui imelik piirkond see on. Igal pool on tõkepuud, kõike valvatakse. Mingi sõjatsoon! Aga India välimusega mees juhatas meid raamatukokku ja kõrvalasuvasse hoonesse, kust erinevaid majutuse pakkumisi leida võib. Ja tal oli õigus. Neid kuulutusi oli nii palju! Isegi nahkdiivanit saab 50 EUR-ga osta =D Jälle tegime väikese fotosessiooni ja läksime ära. Aeg oli minna seda kokkulepitud korterit vaatama. Päris hea, see üürileandja on vene mees! Nii et saab rahulikult asja ajada. Kuna meil oli vaja võimalikult kiiresti sisse kolida, oli ta meile võtmed kohe nõus jätma. Nii et, õnnitlused, me elame nüüd 1-toalises korteris 4. korrusel rahulikus piirkonnas. 5 minuti kaugusel on pood, mis on meie Koduextraga sarnane (ehk müüakse asju mingi 1-5 EUR), siis suur kingapood, väike kaubanduskeskus ja 3 toidupoodi. Mida veel paremat soovida?

Tassisime asjad korterisse ja oligi kõik. See korter on mööbleeritud, aga kindluse mõttes pidi kõike pesema, kuna tolmu oli palju ja eriti ei tahaks koristamata korteris elada… Martti hankis meile O2 (operaator) internetipulga, nii  et mul on nüüd Internet olemas! Halleluja.

Terve päev koristasime korterit ja umbes kell 22 olime nii väsinud, et enam ei jaksanud mitte midagi teha. Õnneks sai kõik puhtaks! Bauhausist ostsime taime, mis kaunistab nüüd tuba ja korteris on kohe hubasem tunne. 

Nii et, aeg siin Saksamaal lendab! Tõesti…. Ja nüüd on Marttil aega, et jälle oma faile arvutis sorteerida.

Homme mängin orelikonkursil. Peaks nagu harjutama, aga eriti ei viitsi ka. Kõht läheb ka tühjaks, et peab minema lõunat tegema!